Prindi

Internetiväljaanded ja ajalehed kubisevad korteriühistute liikmete kaebustest esimeeste omavoli peale, samuti mitmesuguste korteriühistute liitude suhtes, kes tegutsevad ühistute sissemaksete arvel, kuid millegipärast ei kaitse ühistuliikmeid, vaid ainult juhatusi. Taoliste pöördumiste üheks nõudeks on riikliku asutuse loomine, mis hakkaks kontrollima korteriühistute tegevust ja kaitsma tavaliikmeid.

Seadusandlik kaitse

Palju räägitakse sellest, et seadused on kehvad ja tuleks neid muuta. Selliste võhiklike väidetega ei saa nõustuda, sest korteriühistute tegevust reguleerivas seadusandluses on piisavalt kajastatud tekkivad õigussuhted. Probleem ei peitu seadustes, vaid inimestes, kes ei soovi järgida kehtestatud reegleid, vaid elavad ja tegutsevad vastavalt oma arusaamadele, eirates teiste korteriomanike huvisid.

Suurimaks probleemiks on usalduse puudus ühistuliikmete omavahelistes suhetes või ka juhatuse ja ühistuliikmete vahel. Õigeks peetakse ainult isiklikke huve ja nende saavutamiseks ollakse valmis teistest teerulliga üle sõitma. Niisuguste inimeste jaoks võib kirjutada kasvõi 100 „head“ seadust ja põhikirja, sätestada täpselt ja selgelt õige käitumise reeglid, kuid probleemid sellest ei kao.

Kohtulik kaitse

Kehtiv seadusandlus tagab kohtuliku kaitse inimesele, kelle arvates tema õigusi on riivatud. Kohtulikule kontrollile kuuluvad üldkoosolekute ja juhatuse otsused, elamu majandamisega seotud arveldused korteriomanikega, järelevalve muude korteriühistu põhikirjast või seadusest tulenevate õiguste täitmise üle. See tähendab, et korteriühistu liikmed võivad esitada oma õiguste kaitseks kohtuhagisid vastavate nõuetega.

Miks siis ei kasuta ühistuliikmed oma põhiseaduslikke õigusi kohtulikule kaitsele? See küsimus on pigem retooriline – alates 1. jaanuarist 2009. a. on kohtulik kaitse muutunud kättesaamatuks suurte riigilõivude tõttu suuremale osale elanikest. Samuti on põhjusteks pikk kohtumenetlus, korteriomanike õiguslik harimatus ja paljude venekeelsete elanike puhul ka keelebarjäär, mille tõttu inimesed ei ole teadlikud isegi oma õigusest tasuta menetlusabile (riigilõivuvabastus, tasuta advokaat).

Seetõttu eelistavad ühistuliikmed esitada kaebusi politseisse, Riigikogule, õiguskantslerile, ajalehtedesse, raadiosse, televisiooni ja mitmesugustesse inspektsioonidesse.

Kas uus inspektsioon?

Inimesed nõuavad järjekindlalt, et asutataks riiklik või munitsipaalne inspektsioon, mis hakkas kontrollima korteriühistute tegevust kõikides tegevusvaldkondades, lahendaks vaidlusi, viiks läbi revisjone. Kindlasti on selles ettepanekus ratsionaalne iva.

Alates 1. jaanuarist 2010. a. kehtiv Lepitusseadus võimaldab luua kohalikus omavalitsuses kohtueelse lepitusorgani, mis peaks aitama konflikti osapooltel leida rahumeelne lahendus eraõiguslikule vaidlusele. Kohalik omavalitsus võiks lahendada taolise lepitusorgani või komisjoni rahastamisega seotud küsimused erinevate korteriühistute tegevuse toetamise programmide kaudu.

Lepitusmenetluse eelduseks on osapoolte nõusolek selles osalemiseks. Menetluse raames toimub istung ühe kuu jooksul avalduse esitamisest. Kumbki osapool esitab oma väidete kohta põhjendused, võib tellida ka ekspertiise ja kutsuda tunnistajaid.

Edukalt lõppenud lepitusmenetluse puhul kirjutatakse alla osapoolte kokkuleppele, mille täitmine on kohustuslik. Kui kokkulepe jääb saavutamata, on isikul õigus pöörduda kohtusse vaidluse lahendamiseks.

Lepituskomisjoni asutamine võimaldaks vabaneda kohtumenetlusega seotud hirmudest, mis on tingitud raha- ja ajakulust. Ja mis kõige tähtsam – see aitaks kaasa korteriühistutes tekkivate konfliktide lahendamisele, millest mitmed on tingitud osapoolte teadmatusest, oskamatusest ja vastastikuse lugupidamise puudumisest.

Demokraatia tundmaõppimine

Lahtiseks jääb küsimus, kuidas harida korteriomanikke uute ja keeruliste õigussuhete teemal, mis tekkisid uusomanike vahel ootamatult 15 aastat tagasi. Juhtimisest väga kaugel olevad inimesed said enda kätte uued juhtimishoovad, mille valdamine eeldab õppimist ja ajakulu. Perifraseerides üht tuntud vene klassikut – me ei ole demokraatiat veel välja teeninud ega oska seda kasutada.

Tänapäeval tegelevad esimeeste koolitamisega suvalised inimesed, korteriomanikke aga ei koolita keegi. Tekkivatele keerukatele küsimustele vastavad isehakanud „konsultandid“, kellel puudub vähimgi arusaam õiguse alustest.

Ehk oleks aeg perioodiliselt korraldatavate „ümarlaudade“ asemele luua munitsipaalne koolituskeskus, mis pakuks nii õppeprogramme korteriühistute liikmetele (mitte ainult esimeestele). Lisaks ka kvalifitseeritud õigusabi, võimaldades näiteks tellida spetsialisti, kes viiks läbi korteriühistu majandustegevuse revisjoni, kinnisvara ekspertiisi teostaja või võimaldaks lihtsalt vahetada kogemusi, tellida erialast kirjandust jne.