Mis on eluasemepoliitika?
Kommer, Anneli (Tallinna Ülikooli Majanduse lektor) Eluasemepoliitika. Tallinn: Tallinna Ülikool, 2009.
Eluasemepoliitikat ehk elamupoliitikat võib defineerida meetmete kompleksina, mis avaldab mõju eluasemete kvaliteedile, kvantiteedile, nende hinnale ja omandusele ning kontrollile elamufondi üle. Keskseks küsimuseks on kuidas saab keskmine perekond rahuldada oma elamispinna vajaduse.
Võib eristada kolme põhilist eluasemepoliitika tüüpi:
- Liberaalne
- Korporatiivne
- Sotsiaaldemokraatlik
Liberaalne eluasemepoliitika
- USA, Kanada, Austraalia
- Avalik sektor reguleerib eluasemeturgu minimaalselt
- Domineeriv on omanikuasustus
- Eraüürisektori trend on vähenev
- Avaliku üürisektor on marginaalne
- Peamine poliitika intressitoetused keskklassile ja eluasemetoetused madalama sissetulekuga peredele
- Tagajärg – sotsiaalselt ja ruumiliselt isoleeritud eluasemeturg
Korporatiivne eluasemepoliitika
- Saksamaa, Austria, Prantsusmaa
- Üle poole eluruumidest omanikuasustuses
- Suurem osa üürikorteritest eraomanduses
- Avalik üüriturg märkimisväärne, nii madalama sissetulekuga peredele kui ka keskklassile
- Riik sekkub erinevate meetmetega erinevatele sotsiaalse kuuluvusega gruppidele
- Eluasemepoliitika põhieesmärk - sotsiaalselt segunenud ühiskond
Sotsiaaldemokraatlik poliitika
- Rootsi, Taani, Norra
- Tugev valitsuse kontroll maa omanduse ja finantseerimisvõimaluste üle
- Üürisektor on tugevalt kontrollitud üürnike poolt
- Suur riikliku ja munitsipaalelamuehituse osakaal turul
- Eluasemepoliitika puudutab kõiki sotsiaalseid kihte (nii madalama kui suure sissetulekuga peresid)
- Kvaliteetne eluase on kättesaadav kõikidele
